Üldine ajalugu
Lojaalne, galantne, vankumatu ja uhke – nii on iseloomustanud inglise buldogi paljud tõu austajad. Nagu viitab inglise buldogi nimi, on tegemist Inglise rahvustõuga. Esimesed märked inglise buldogist pärinevad 13.sajandist. Algselt oli buldog võitluskoer – koerte ja härgade vahelised võitlused olid Inglismaal äärmiselt populaarsed kuni IX sajandi keskpaigani. Koer ründas oma vastast eest, surudes hambad härja ninna, huultesse, keelde või silma. Kuna buldog oli ja on väikesekasvuline, massiivne, raske ja lühike, siis ei saanud härg teda rünnata. Visadusega, missugust teiste tõugude juures ei kohta, hoidis buldog oma ohvrit kinni, pööramata tähelepanu selle katsetele ennast vabastada.
1835. aastal keelustas Inglise Parlament taolised võitlused, kuid need jätkusid mõningates Inglismaa paikkondades kuni 1850. aastani. Pärast taolist keelustamist pidi tõug peaaegu välja surema, kuid grupp entusiaste suutis teha tõust rohkem seltsi- kui võitluskoera. 1860. aastal hakkasid buldogid tasapisi osalema koertenäitustel ja 1864. aastal loodi esimene Buldogite Klubi, mis vaatamata ainult 3-aastasele eksistentsile suutis välja töötada esimese buldogite standardi. 1875. aastal asutati teine Inglise buldogite klubi, kellele kuulub ka vanima järjepidevalt tegutseva tõuklubi staatus.
Lühikokkuvõte FCI standardist: Inglise buldog on tugev, keskmist kasvu lühikarvaline koer, kelle nägu ja kogu keha rõhutavad otsustavust, võimsust ja tarmukust. Inglise buldogi pea on võimas, kaetud rohke voldilise nahaga, rooskõrvad asetsevad laialt lahus. Koonu osa on lühike, rippuvate põskedega, alalõug on lai ja ülespoole kaarduv. Koera kere on lühike ja prink, lihaseline ja selgepiiriline. Rinnakorv lai ja võimas, eestvaates pisut kaarduv. Tagaosa veidi kõrgem kui esiosa. Saba on lühike ja allapoole laskuv. Kehaehitusest lähtuvalt on sellel tõul raske ja omapärane liikumisviis.
Värvused – täiesti ühevärviline, täieliku musta maski või koonu-osaga. Lubatud on kõik punased toonid, brindle, fawn, valge laikudega (ehk siis laigud kõikidest lubatud toonidest).
Diskvalifitseerivad vead: ninavoldi ulatumine üle ninapeegli serva, agressiivsus või argus, hingamishäired (raske, rögisev hingamine), sissekasvanud saba.
Kasv, kaal
Turjakõrgust ei ole standardis piiritletud, kuid ideaalkaaluks loetakse isastel 25 kg ja emastel 23 kg. Kuid vaadates buldogi elavana tundub see kaal pisut liialt väiksena. Tegelikkuses on buldog kaalult väiksem, kui ta välja paistab.
Iseloom
Inglise buldog on vaatamata oma aukartust äratavale ja koledale välimusele väga mõnus perekoer. Ta armastab oma pererahvast siira andumusega ja on jäägitult truu. Iseloomult on inglise buldog pigem rahulik, kuid ei ütle ära ka mängust. Tal on jõuline keha ja tugevad käpad, kuid väga kiireid ja pikki kõndimisi ta ei armasta. Buldogil meeldib end soojendada päikese käes, kuid palavaga valitseb päikesepiste oht. Ta ei ole iseenesest agressiivne, kuid endale liiga teha ühelgi teisel koeral ei lase. Haugub harva, kuid mitte iialgi niisama.
Sõltumatult oma füüsilisest tugevusest on buldog loomult tundlik ja tähelepanelik, mistõttu tema õpetamisel ja dresseerimisel on olulisim osa maiusel ja kiitusel, mitte aga jõulisel kohtlemisel. Samas vajab buldog kasvatuses siiski tugevat kätt, kuna tänu oma taibukusele saab ta juba kutsikaeas selgeks, kuidas saavutada seda, mis tegelikult ei ole lubatud.Ei tohi unustada aga, et buldog on tõsise iseloomuga koer, kes on jäärapäine ja jonnakas.Kirjanik ja tuntud loomateadlane Gerald Durrell on märkinud: “Inglise buldog on nii inetu, et muutub vaadates ilusaks”. Inglise pastor Wilton arvas aga: “Paar inglise buldogi taluõuel sisendavad rohkem aukartust kui pastori pühapäevane jutlus kantslist.”
Tervis ja toitmine
Inglise buldogi terviseprobleemid on reeglina tingitud tema näo- ja kehakujust või siis ületoitmisest. Kuna aretuse eri ajajärkudes on püütud inglise buldogi koonuosa ikka lühemaks ja lühemaks ning keret ikka väiksemaks ja kompaktsemaks muuta – on see tendents andnud tagasilöögi just tervise poole pealt. Inglase hingamisaparaat (ehk siis kurk-nina-neel) on kokku surutud tihtipeale väga lühikesele, kuid omamoodi laiale osale, mistõttu on enamlevinud tervisehädaks hingamishäired, mis lõpptulemusena mõjuvad südame tööle. Samuti tekitab terviseprobleeme kutsika liigtoitmine – kutsikaeas täismassi saavutanud koer võib täiskasvanuna olla lonkav, käimisel toetuda käppadele kuni randmeliigeseni (nn.suusatamine) ja üldse mitte jõuda liikuda. Ületoitmine on saanud saatuslikuks nii mõnelegi buldogile.
Suhteliselt levinud on viimastel aastatel ka allergiaprobleemid. Allergiad esineb alates toidukomponentidest kuni tolmulestadeni välja. Millegipärast on enam allergilised puhta valge värvusega koerad. (Ei ole reegel, kuid esinemissagedus seda näitab). Samuti on sagenenud buldogite varbavahede niiskusetalumatus – käppade varbavahed lähevad hauduma iga väiksemagi niiskuse korral. Tüüpiline on ka hematoomide ilmnemine varvaste vahel (kuid see ilmselt juba ikka pärilik kalduvus). Viimaseid on võimalik ravida äärmiselt korrektse käpahooldusega- peale igat väljaskäimist käpad hoolikalt pesta ja kuivatada. Kasvueas – ehk siis kuni 2–3 aastani – peaks buldogi hoidma pigem saledana, et korralikult areneksid välja luustik ja lihased. Peale teist eluaastat võib buldog hakata massi koguma – selleks ajaks on luustik välja arenenud, kuid liigse massi koormamisprobleem on siiski kuni buldogi elu lõpuni olemas. Ütleb ju standardki – buldog peab olema prink, lihaseline, ilma liigse rasvkoeta. Buldogi pea (eriti isastel isenditel) kasvab aga kuni 3. eluaastani.
Buldogid poegivad enamuses keisrilõike abil. Peamiseks põhjuseks on emaskoera kere lühidus ja kutsikate suur pea. Mõlemad põhjused on aktsepteeritavad, kuna inimene ise oma aretustegevuse juures on koera selliseks kujundanud. On aga ka buldoge, kes poegivad ise, ilma igasuguste komplikatsioonideta. Tänasel päeval on õnneks võetud tendents buldogte loomuliku poegimise taastamisele.
Sotsiaalsus
Buldog on oma loomult inimsõbralik koer, kuid isast buldogi väga väikeste lastega perre ei soovitaks. Tänu oma nutikusele saab ta kiiresti juba kutsikapõlves selgeks, et laps on temast nõrgem ning laps võib seega osutuda vahel nii kiusamise kui ka võimunäitamise objektiks. Samuti on buldogite mängud suhteliselt jõulised ja nende käigus võib ta halba mõtlemata lapsele haiget teha. See ei ole reegel, sest paljud buldogid on väga lastelembesed ning väga head mängukaaslased lastele. Inimesi, ka võõraid, armastab buldog jäägitult, sama kehtib ka teiste nn.”tema karja” liikmete kohta. Sõltuvalt peremehe kasvatusoskustest võivad teised koduloomad majapidamises eksisteerida või ei mitte. Vale kasvatuse ja piisava sotsialiseerimiseta võib buldog otsustada, et teisi koduloomi tema majapidamises olla ei tohi.
Koolitatavus, õppimiskiirus
Inglise buldogi tuleb ja peab õpetama. Selleks aga peab peremehel olema pikka meelt, järjekindlust ja kannatust. Kutsikaeas on läbi mängu lihtne õpetada, kuid arvestada tuleb sellega, et inglast ei tohi palju sundida ja et ta alati enne mõtleb, kui tegutseb. Inglane saab küll käsklused suhteliselt kiiresti selgeks, kuid ta ei kipu seda kunagi välja näitama.
Karv ja selle hooldus
Lühikarvaline, vajab kerget harjamist eriti karvavahetusperioodil. Pesemine – vastavalt määrdumisastmele. Liigne pesemine võib rikkuda buldogi pisut karmi karvastruktuuri. Paljudele selle tõu esindajatele on omane stressiilminguna hetkeliselt “karva ajama” hakata. Stressiilmingu kadudes-möödudes kaob karvaajamine täpselt samamoodi – hetkeliselt.
Ebasoovitavad on määrdunud toonid, must ja blakc&tan värvikombinatsioonid.
Liikumisvajadus
Liikumisvajadus ei ole suur – tunnine jalutuskäik on täiesti piisav. Liikuma peaks ta kerge buldogisörgiga. Noorele buldogile tuleb liikumine ainult kasuks, kuid tuleb jälgida, et liikumine oleks tasakaalustatud – piisavalt koormust pakkuv lihaste kasvatamiseks ja tugevdamiseks. Vanemas eas kahaneb liikumisvajadus veelgi. Põhimõtteliselt saab oma liikumisvajaduse rahuldatud eramu õuel, kuid – pidades silmas buldogi iseloomu, ei tohiks teda mitte mingil juhul harjutada liikuma ainult oma õues – mida rohkem erinevaid inimesi, koeri, jalutusplatse – seda parema ja kasvatatuma sõbra te saate.
Sobivus Eesti kliimasse
Inglise buldog ei ole mitte mingil juhul õuekoer, tänu juba oma karvastikule ja kehaehitusele. Talvel väljaskäimiseks kombinesooni ei vaja, kuid pikalt külmaga õues olla ka ei taha. Ohud peituvad pigem palavuses ja päikesepaistes. Suvel tuleb hoolega jälgida, et kuumus liiga ei teeks, kuna buldogitel on kalduvus kergesti saada kuumarabandust. NB! Buldog ei ole ujuja koer. Tänu tema kehaehitusele on tema esiosa tunduvalt raskem kui tagaosa ja vees võib see lõppeda väga õnnetult. Kuni kõhuni armastavad ka buldogid vees sulistada ja on esinenud ka erandlikke isendeid, kes on olnud võimelised korralikult ujuma, kuid seda harrastust siiski buldogile ei soovita.
Märkused
Oma spetsiifilisele kehakuju tõttu on buldog sobimatu koeraspordialade harrastamiseks. Noorte (kuni 2-aastaste) buldogitega on võimalik küll harrastada pisut nii kuulekuskoolitust, sõnakuulelikkust kui ka agilityt, kuid arvestades buldogi tasakaalukat ja aeglast liikumist – mitte mingil juhul võistlustasemel.
Algajale koeraomanikule ehk siis esimeseks koeraks sobib ainult sellisele inimesele, kes tunneb, et ta ilma buldogita enam päevagi elada ei saa ja kes on teadvustanud endale kõik buldogite võimalikud halvad küljed. Inimene, kes otsustab endale buldogi soetada, peab olema endas ja oma peres kindel selles mõttes, et mitte keegi ei luba buldogil tõusta endast “karjahierarhias” kõrgemale ehk siis saada karja juhiks. See oht eksisteerib tegelikkuses tõsiselt väikeste lastega peredes. Buldog on jõuline kutsikaeast alates ja võib inimsilmale mänguna nähtava tegevuse läbi enda arvates tõusta lapsest kõrgemal seisvaks “karja” liikmeks.
Haugub üldiselt harva, kuid kui, siis asja eest. Haukumise eri intonatsioonid annavad peremehele suhteliselt täpselt märku haukumise põhjuste osas – näiteks madal, sügavahäälme ja tuhm haukumine võib tähendada võõrast territooriumil. Kile klähvimine jälle omakorda kas siis jooksuajaga emast (isase isendi korral) või lihtsalt rahulolematust.
Vaatamata oma lössnäole buldog ei ilasta. Kui ta seda teeb, siis reeglina ainult mingi eriti maitsva lõhna peale. Vastasel juhul – kui lõhn on ellimineeritud – tuleks kontrollida buldogi suuõõnt – ega ei ole sinna tekkinud mingit vigastust või midagi hammaste vahele kinni jäänud.
Tõug Eestis
Inglise buldog ei ole Eestis kuni viimase aastakümneni olnud populaarne tõug. Arhiivides on säilinud küll mõned fotod 1930. aastatest, kus lisaks inimestele on jäädvustatud ka inglise buldog, kuid kahjuks ei ole teada, kas tegu oli kohaliku koeraga. Vaieldamatult oli aga kohalik sidepataljonis elav buldog, kellest ilmus ajaleheartikkel aastal 19…. Kusagil 1960. aastatel kingiti Tallinna Loomaaia tollasele veterinaarile buldogitepaar, keda loetakse ka pisut Eestimaise populatsiooni esivanemateks tänu kennelkuuluvusele. Ka 1996. a oli inglise buldoge Eestis vaid ligikaudu kümmekond. Alates sellest ajast on buldogite arv tasapisi pidevalt suurenenud, kuid enamjaolt mujalt sissetoodud isendite arvel.
Autor: Aire-Piret Pärn, eelnevalt ilmunud Eesti koerte atlases (2005).